Home > You shall not kill > Practice of Nonviolence > Tegus vagivallatus: naited, formaadid ja otsused

Tegus vagivallatus: naited, formaadid ja otsused

Tegus vägivallatus: näited, formaadid ja otsused

Leidke enesele tõeliselt rahumeelne väljund elus. Kaasake end initsiatiividesse, mis hoiavad ära kuritööd inimelu vastu. Panustage tegelikesse programmidesse, toodetesse ning teenustesse, mille sihiks on lahti ütlemine seadustatud vägivallast, sandistamisest ja tapmisest.

 

„Seadustatud vägivalla...“ all mõistetakse siinkohal ja edaspidi jõustruktuuride (armee, politsei, eriteenistuste, justiitssfääri jm), mille põhiliseks tööinstrumendiks on vägivallaga ähvardamine ja inimestele otseselt kehavigastuste ning surma põhjustamine, koolitamist ja kasutamist. Aga nõndasamuti surma külvavate ja sandistavate relvade ning muude hävitusvahendite tootmist, pruuki ja müüki.

„Tegelike programmide...“ all mõistetakse sõnadest tegudele üle minevat vägivallatust: kui inimesed ei tunne tarvidust ega soovi kaasa lüüa teiste inimeste mõrvamises oma elu, asuala ja julgeoleku säilitamiseks, otsivad ja leiavad nad muid abinõusid ja kaitsevahendeid.

Mis ei ole vägivallatus?

Ehkki neil on mõningased vägivallatute initsiatiivide tunnusjooned, ei kuulu nad päris nimekirja (laiendamiseks klikkige „hiirega“):

Õiguskaitse ja advokatuurMistahes riigi kodanike õiguste kaitse aluseks on seaduslikud meetodid. „Tsiviliseeritud“ kohtuotsuseid jõustatakse enamasti perspektiivi tõttu karistuseks sõnakuulmatuse eest, mitte inimestevahelisest usaldusest või austusest tulenevatel põhjustel.
Sõjavastased initsiatiivid (patsifism)Kõrvale jäetakse turvalisuse tagamise tegelik probleem (praegusel juhul legaalsed ähvardused, inimeste sandistamine ja mõrvamine korral sõjaväe, politsei, salateenistuse, justiitssüsteemi jne. poolt). Sõjavastased algatused on oma olemuselt sümboolsed ega enneta mõrvu ei kohalikul tasandil ega süsteemselt ning viivad harva konkreetsete rahuvalveprogrammide ning valikute tekkele.
Vägivallatu vastupanuVägivallatu vastupanu seos sooviga end mittesurmaval viisil kaitsta on äärmiselt haruldane. Tavaliselt ei ilme sellised juhud, kui keegi on vägivallaohus, vaid siis, kui asjad näevad vastupanija jaoks halvad välja.
Välis- ja sisepoliitikaSuur hulk selle kategooria juhtumeid nõuavad ehtsate „mittevägivaldsete lahenduste“ hulka kuulumiseks kvalifitseeritud tagajärgede hindamist ja analüüsi. Enamasti on selliste juhtumite puhul tegemist ähvarduste või jõu kasutamisega.
Meditsiinilised ja humanitaarmissioonidKategooria hõlmab konfliktide tagajärgede kõrvaldamist, mitte nende konfliktide põhjuseid (nende põhjuste üle arutlemine võib olla keelatud). Sellised missioonid nõuavad lähedast koostööd relvajõududega, nende koolitamist ja värbamist.

Kust alustada?

Kui te ei soovi, et kõigi oma ponnistuste juures elada vägivallatut elu oleksite osaline riigi ja ühiskonna kuritöödes, maksab alustada mõistliku vahemaa loomisest nendega (Vt Vägivallatus – kust alustada?).

Vastasel korral olete ise igapäevaselt kistud vägivalda inimeste kallal, kas siis:

  1. kaasajooksikuna – isikuna, kelle mahitusel ja vaikival heakskiidul valmistatakse ette ja rakendatakse ähvardusi, tapmisi, sandistamisi ja piinamisi;
  2. kaasosalisena – jagades kodanikuna vastutust riigi ning kodanikuühiskonna kuritööde eest;
  3. sponsorina – kindlustades omast taskust (maksude, aktsiiside, lõivude jm-ga) vägivallaaparaadi ülalpidamist;
  4. ohvrina – puutudes kokku vähese empaatia ning kaastundega jõustruktuuride valimatu professionaalse agressiooniga;
  5. võrgutajana – tehes kõigile, kes teid ümbritsevad (kaasa arvatud lapsed) selgeks, et vägivald on pikemas perspektiivis ühiskonnas aktsepteeritav ja vastuvõetav.

Peale selle, igapäevane elu käsikäes vägivallaga, isegi kui see on tahtmatu ja jääb peaaegu märkamatuks, viib inimese tasahaaval kõlbelise laostumiseni, sundides „mitte tähele panema“, harjuma ehk õigustama inimeste tapmisi ja sandistamisi oma elu, kodumaa ja lähedaste kaitsmiseks.

Pikkmeele ja headuse praktikad

„Pikkmeele“ all mõistetakse siinkohal ja edaspidi, mõistagi, mitte leppimist kurjaga, vaid võimekust iga inimesega rahumeeli läbi käia, rippumata tema sõnadest ega tegudest. Pikkmeel teeb lõpu kurja levimisele, andmata sellele mahti ühelt inimeselt teisele üle kanduda. Saab harjumuseks, st seda saab õige lähenemise ning vajalise hoolega kultiveerida. Pigem pole siin tegu mitte isiksuse fikseerunud loomujoonega, vaid transformatsiooniprotsessiga, ühes oma tõusude ja langustega.

  1. Pikkmeel kristlikus tähenduses. Eluviisi tulem, mille aluspõhjaks on jumalaarmastus Kristuse vahetalitusel ja läbi hoole ligimeste pärast. Pika meelega ristiinimene usub igavesse ellu (sellest lähtuvadki tema sõnad ja teod) ega oota tasu maises elus. Teooriani jõutakse läbi Evangeeliumi, aga praktikani – palve, askeesi ja tööga. Sügavam usk aitab nähtavasti kaasa pikemale meelele – kuid häid vilju võivad kanda isegi esimesed sammud Kristuse suunas:
    • Tema tunnistamine õpetajaks,
    • Tema kui prohveti peale oma lootuse panemine,
    • Temasse kui Jumala Pojasse ning Päästjasse uskumine.
  2. Pikkmeel argitähenduses. Kohelda inimesi rahuga, jätta kurjale kurjaga vastamata, jätta ärritumata/tigestumata, hoiduda ühekülgsest headusest (suunatud pelgalt pere-, suguvõsa- ja kollektiiviliikmetele). Säherduse pikkmeeleni, kui see pole selge isiksuse omapära, võib jõuda erineval moel või neid kombineerides:
    • psühholoogiliste abinõude ja praktikatega (emotsioonidega toimetulek, enesevalitsus, konfliktivaba lävimine)
    • suhtlusringi väljavahetamisega, kontaktide arvu piiramise ehk kasvatamisega (sõltuvalt isiksusetüübist ning konkreetsest situatsioonist)
    • rippumatu ning autonoomse eluviisiga, vt Eluviis
    • neuroloogilise teraapiaga, psühhoteraapia, psühholoogilise korrektuuriga

Lisameetmetena meelerahu tekitamiseks saab välja tuua mõned Kagu-Aasia religioonide (budismi, džainismi, hinduismi) praktikad: meditatsiooni, jooga jm. Ülemäärase agressiooni maandamiseks saab edukalt pruukida kõikvõimalikke füüsilise aktiivsuse vorme, mil pole juures võistlusmomenti (treeningust ja tervise tugevdamisest kuni mistahes ülesehitusliku füüsilise tööni välja).

Kaitsevahendid

Kaitsevahendid füüsilise agressiooni vastu võib tinglikult jagada vastavalt saavutatud mõjule kahte tüüpi:

  1. Kallalekippuja seisukorra halvendamine – annab kiire lahenduse, ent ka pikaajalised negatiivsed tagajärjed (näited: külm- ja tulirelvad)
  2. Kallalekippuja seisukorra parandamine – annab aeglase lahenduse, ent ka pikaajalised positiivsed tagajärjed (näited: pikkmeel, teadlikkuse kasvatamine, haridus)

Mõjutustegevused, millest tuleb juttu allpool, kuuluvad esimesse tüüpi: nad muudavad agressori füüsiliselt ja moraalselt jõuetuks. Kuid samas püütakse tema elu ning tervisega, võimaluste piires, ettevaatlikult ümber käia.

Isikukaitsevahendid

  • Kaitseotstarbeline mees-mehe-võitlus (aikidoo, sambo (mitte sõjaline) jt)
  • Individuaalsed erivahendid (pipar, gaas, valgus, heli jt)
  • Tehnilised vahendid: veebikaamerad, majakad/tracking, igasugune signalisatsioon (inimene/loom, kodu/õu/kontor, teed/kinnistud), peletid (akustilised jm)
  • Passiivkaitse mehaanilised vahendid (lukud, tarad, tõkked jt)
  • Avaliku tähelepanu juhtimine/läbipaistvus
  • Ümberasumine/emigratsioon

Kollektiivkaitsevahendid

Mitteletaalsete kaitsevahendite uuringute, väljatöötamise ja näidete loend on üksikasjaliselt kajastatud aruannetes:

  1. European Working Group on Non-Lethal Weapons (1998 - )
  2. Bradford Non-Lethal Weapons Research Project (1997-2007)

Need pole täies tähenduses vägivallatud initsiatiivid, kuivõrd märgataval osal puhkudest:

  • on nad kavandatud relvaks, aga mitte kaitsevahendiks – seepärast saab neid pruukida kallaletungiks
  • pole garantiid, et nad ei tingi kehavigastusi ega surma
  • projektide põhitellija ja – sponsor on riik (kontrollimatu kasutamine, neid saab ja kasutataksegi represseerimiseks)
  • töötatakse need välja sealsamas ja nendesamade spetsialistide käe läbi, nagu ka traditsioonilised relvatüübid (usalduse nappus)

Lisaks – passiivkaitse (peavarjud ja infrastruktuur). Eraldamine – kinnipidamiskohad, vt Haridus ja kasvatus.

Haridus ja kasvatus

Igasuguse rahumeelse haridusprotsessi tähtsaim koostisosa on tekitada muuseas õppureis tundmus, et ametlikult rakendust leidvad jõupõhised meetodid ja kaitsevahendid on põhjendamatud ning sobimatud. „Rahumeelne õppetöö“, mis lubab kasutada seadustatud vägivalda, sisuliselt tüssab ja ajab õpilastel pea segamini seeasemel, et kujundada neis püsiv vägivallatu maailmavaade.

Pedagoogilist tegevust (kaasaarvatud metodoloogiat, ettevalmistust ja protsessi ennast), mille sihiks rahumeelse kooseksisteerimise kultiveerimine, saab tinglikult kohaldada kahe suure vanusegrupi peale, aga ka hälbelise käitumisega isikutele:

  1. Lapsed. Õppimisvormid:
    • kõige väiksema efektiivsusega – ühekordsed tegevused (headuse, andestamise, sallivuse, tänulikkuse tunnid)
    • efektiivsed – regulaarsed praktilised tööd pedagoogi-psühholoogiga (empaatia arendamine, ärritumisega toimetulek, vaidlusküsimuste rahumeelse lahendamise harjumus)
    • kõige suurema efektiivsusega – kompleksprogrammid, -metoodikad, -süsteemid (Montessori pedagoogika, Skandinaavia haridussüsteem jm)
  2. Noored ja täiskasvanud. Õppeformaat – kursused/treeningud/workshop’id/seminarid:
  3. Potentsiaalselt asotsiaalsed isikud. Kasvatus ning käitumise korrigeerimine (Nils Christie jt)

Perspektiivikas suund on ka varasemate jõustruktuuride liikmete adapteerimine, mis hõlmab nende rahumeelset ja igakülgset sotsialiseerimist ja otsest osalust nende tegude läbi kannatada saanud inimeste avitamisel.

Seadused ja õigus

Ükski allpool loendatud initsiatiividest pole „vägivallatu“ selle sõna täies mõttes, kuivõrd igasugune õigus tugineb jõuressursile omaenese kaitseks. Ometigi tuleb esimeste sammude mõttes kõne alla:

  1. Maksukoormuse päevakajaliste vormide ning maksude maksmata jätmise rakendamine:
    • „maksusuveräniteet“ – Voluntary taxation ning Tax choice mehhanismide kombinatsioon, mis pakub füüsilistele isikutele võimalust makse (ehk nende kategooriaid) tasumiseks valida, kuni täielise keeldumiseni välja. Seejuures vastab saadud riiklike teenete maht tasutud maksude summale ja kategooriale. See võimaldab eraldada jõustruktuuride ning nendega kaasuvate tööstusharude, teaduse ning hariduse ülalpidamise (nagu ka muud vastuvõetamatud kulutused) konkreetse isiku maksurahast.
    • keeldumine kanda hoolt jõuametkondade eest praeguse maksukoormuse piires (juhul, kui on selgelt võimalik üldisest maksurahast eristada mainitud osa väljaminekutest), vt Teadlik keeldumine tasumast sõjaliste kulutuste eest
    • rahumaksu fondi moodustamine maksumaksjate vahendeist, vt sealsamas
    • rahumaksu mehhanismi kehtestamine asendusteenistuse näitel, vt Rahumaks
  2. Jõustruktuuride ohjamine kaudsete kohustuste, mehitamise ning relvastuse osas. Näiteid ohjamisest: 18 maad maailmas, kus politsei ei kanna tulirelva (sh Norra, Suurbritannia, Iirimaa, Island, Uus-Meremaa).
  3. Voli loobuda sünnijärgsest kodakondsusest. Õnnestunud (USA) ning ebaõnnestunud (Venemaa) juhtumite põhjal. Kui riik on allkirjastanud ehk järgib the European Convention on Citizenship ja/või the UN Convention on the Reduction of Statelessness, ei saa kodakondsusest sisuliselt loobuda ilma muud kodakondsust vastu võtmata.
  4. Nende õiguskaitse, kes loobunud usulistel veendumustel ning südametunnistuse põhjal sõjaväeteenistusest. Kohalikud õigusbürood ja spetsialiseerunud mittetulunduslikud ühendused (kui riigis on vastav seadusandlik baas) või poliitilised kõneisikud, aktivistid ja press (kui taolist baasi pole).

Aga samuti järkjärguline lahtiütlemine institutsioonidest, mille kinnistamine nõrgendab vaimlist lähedust inimeste keskel ja lahutab nende vaimlist ühtsust:

  • demokraatia institutsioon kui ühiskondlise elukorralduse vorm, mis sünnitab vähemuses, kes on sunnitud kuuletuma enamiku otsustamisele, solvumistunnet, meelepaha ja ärritumist (avaliku tigeduseni välja);
  • võimu institutsioon, mille praegune mandaat (saata inimesi tapatööle) tuleb tuua administratiivsete-majanduslike funktsioonide peale, aga otsused kandku pelgalt soovituslikku iseloomu;
  • õiguse institutsioon, mis pürib seadustega armastust asendama.

Ülalosundatud tendentse võib mõneti täheldada väikeste usu või mingi idee mõjul ehk siis loomulikul teel kujunenud kogukondade tasandil, vt Eluviis.

Teadlikkuse kasvatamine

21. sajandi valgustustegevuse püsivad viljad, mis orienteeritud tutvusele vägivallatuse ajalooga (algusetapp) ning selle kaasaegsete tendentsidega (põhietapp):

  • uusi nimesid ning lähenemisi vägivallatusele avav kirjavara (Center for Global Nonkilling raamatud ja publikatsioonid, raamatukogu Beyond violence jm)
  • perioodika ja internetiväljaanded (ühiskondlike organisatsioonide bülletäänid, Tolstoy Center jm)
  • video- ja audiosisu (telesaated, Youtube, podcast’id)

Majandus ja äri

Leida hakkamist täis meestele efektiivne võimalus grupiviisiliseks sotsiaalmajanduslikuks elukutseks, kus läheb tarvis:

  • füüsilist eneseväljendust
  • väliseid austus- ja tunnustusavaldusi ja kõrget enesehinnangut
  • juhtimist ja/või võimu
  • kalduvust gruppidesse koonduda, hierarhiaks joondumist, käskudele kuuletumist

Näited elukutsetest:

  1. tsiviilkaitse (veretute vahenditega, vt Kaitsevahendid)
  2. ehitus, remont, eluasemelise ja mitteeluasemelise fondi, infrastruktuuri teenindamine
  3. kodanikualgatus ja päästetööd (erakorraliste sündmuste tagajärgede ennetamine ja likvideerimine)
  4. abi korraldamine lastele, tõbistele, eakatele
  5. ressursside ja territooriumite omandamine
  6. käsitsi töö artellid jm.

Konfliktide lahendamine

Rahusobitamine tegeleb konfliktidega, mille aluseks on reeglina õige madalad põhjused: kadedus, auahnus, rahvusliku üleoleku tunne jmt. Seepärast on rahusobitaja võtmeharjumuseks jätta igapäevasel lävimisel inimlike pahede ning nõrkustega järele andmata vihale ja meeleheitele.

Samas ei saa isegi kogenud rahusobitaja tagada, et ta oma vahetalitusega (aga puhuti üksnes kohaloluga) ei loo, provotseeri ega anna alust teistele, võimalik, et veel suurematele ja võikamatele hädadele. Seepärast taandub rahusobitamine tegelikus elus konfliktide lahendamisele „siin ja praegu“ – kindluseta, et need uuesti lõkkele ei löö.

  1. Praktiline konfliktoloogia. Verbaalse ja füüsilise vastasmõju harjumuste väljatöötamine ning rakendamine (allikad: elukogemus, anne, eriettevalmistus):
  2. Kaugmõjutamine. Võimaluste tekitamine mitteverbaalseks/metafüüsiliseks mõjutustööks või negatiivsete mõjude tagasipeegeldamiseks (eeldusel, et teated kontaktivabast mõjutustegevusest „peavad vett“).
  3. Vaimline abi. Igasugu mõjutustegevuse ilming vaimlise abi ning ülalt saadud toetuse tulemusel, kaasa arvatud konfliktide lahendamine, osapooli kaasamata.

Eluviis

Tähelepanu! Olge ettevaatlikud erinevate sotsiaalsete gruppide ning üksikisikutega, kes peavad oma usku, vaateid ning aateid kõrgemaks headusest ja halastusest, kes järgivad ühekülgset headust (suunatud pelgalt kollektiiviliikmeile), kes astuvad kummaliselt tihti üles „meedias“ ehk, ümberpöördult, kiivalt salatsevad.

Kogukonnad, mis rajatud autonoomia, vägivallatuse, askeesi/mõõdukuse/vähenõudlikkuse ja kiusatustest hoidumise põhimõtetele:

  1. vaimline-praktiline suund: tolstoilased jt.
  2. usulis-praktiline suund: aamišid, mennoniidid, duhhoboorid, kveekerid, Lapkini kogukond jt.
  3. loomuldasa rahumeelseks kujunenud eluviisiga (ning vastava maailmavaatega) asualade ning asustatud punktide asukad
  4. muud kogukonnad, grupid, perekonnad, üksiklased
Kategooriad: vägivallatus
 

The Leo Tolstoy Center for Nonviolence, including its knowledge base and advice service, is provided on 'as is' basis and under the terms of agreement with its current implementation. The center is not affiliated with any organization, governmental or public. Opinions expressed on the website may differ from the views or opinions of experts, our own or others. Content sharing is allowed, but a link must be provided to the original source. The project’s core document is Nonviolence in Action: Methods and Approaches: eesti english français italiano lietuvių български русский